Ning ikka kostis ta kõrvu kodu metsade tuttav kohin. Oja kuulis laulu kõlamas kallastel. Veel seisid silma ees lille-punased kanarbikunõmmed pruunide pedajatega ja selged järved hämarate metsade sügavuses.
Liikudes tuledest säravatel tänavatel kui tuhanded kirjud laternad mere kaldal kiirgasid ning teravad mäeharjad kauguses magasid, tundis ta kasvavat igatsust kodu vaiksete järvede järgi ja soovis tagasi sinna, kus tähtede kahvatul säral helgivad lumised hanged. Ehk päikeseküllasel päevil, kui kuldne valgus mägestik-jäine sinistel lainetel ja hallidel kaljudel mängles ning aedades valged lilled lõhnasid. Tulid meelde kodused suvepäevad, mil põldudel lainetab valminud vili ja kuum rannaliiv päikesest õhetab.
Sinna igatses ta tagasi. Ta nägi uuesti valget talve, hõbehärmas puid soos, roostesegastel laugastel ning virmaliste mängu tähisel taeval. Nägi õhtupäikest kustuvat külmalt ja vaikselt, joonistades valgele väljale siniseid varje. Nägi, kuidas üksik hobune sõitis läbi tuhkja lume ja kadus hämarate metsade suunas. Nägi jälle kirjut sügist, veripunaseid haabu värisemas tuulepuhanguil ning halli udu laiutamas ääreta soode kohal. Kuulis langevate lehtede kohinat vaiksel metsateel ja merd kohisevat raskelt ja sügavalt nagu magava hiiglase summutatud norskeid. Siis liugles halli taeva all rida valgeid luiki, kes viisid endaga kaasa su mõtted…
Üle linna vajusid hämarad varjud ning teravad mäeharjad kadusid sinavasse uttu. Kuskil oli kirju sügis ning kodumetsade tuttav laul.
Allikas: Asta Roos (Talk) dokumentide hulgast. Kirjutisi Rootsist.