Talvine loodus on Eestis kaunis ja kaunis on see siin Sõrvemaal samuti. Viimati käisin Viieristil kelgutamas 2016. Need 8 aastat on läinud nobesti. Mu pojast on sirgunud noormees, elu on läinud edasi. On tehtud erinevaid häid ja ka halbu valikuid, kuid mis peamine, olen Ulas ja Elus. Rõõm on elada maal, millest põlvnevad minu juured.
Tagasivaade 2016 Kelguretk Viieristile: https://ulakula.com/2016/01/12/713/
Selgelt mäletan Lays sibula krõpsude maitset, mida esimest korda elus sai proovida jaaniöö järgsel varahommikul, kui platsil oli lookas uimaseid ja magavaid pidulisi. Kõik, mis põles, läks lõkkesse, kõik mis juua kannatas joodi ära. Aasta oli 94-95. Eesti oli vaba ja noor, taasiseseisvus kinnitas kanda.
Minu talust jaanituleplatsi teeni viis väike metsarada, mida kaugemalt tulija ei kasutanud. Käisime emaga lõkketuld vaatamas ja sääski toitmas. Muusika kõlas, suur melu oli õhus, metsatukad piduliste gruppe täis. Mina maapoisina ei olnud varem nii palju inimesi korraga näinud ja see tundus kuidagi suurejooneline.
Jaanituleplatsi tiigist üle oli ehitatud puitsild (vist elektripostidest). Sillal väga jalalaudu enam polnud aga raam oli suuresti alles. See ei takistanud vägijoogist julgust saanud üritajatel sillal turnimist ja vahel ka muidugi vette plartsatamist. Discopult huugas ja metsad kajasid nii et kõik lähikondsed külad kuulsid aga sellest polnud hullu. Kõik olid nagunii platsile tulnud.
Miljon tänusõna, kui su fotoalbumis on veel 90ndatest jaanitule piltisid, mis sai jäädvustatud just siin Ula külas. Palun saada mulle.
Siin on mõned videos nähtud uued ja vanad fotod:
2013 a sai korraldatud väike jaanitrall Usiniidis:
Jutustan midagi Mäepõllu Arvist enne kui pähe kõvasti halli hakkab viskama.
Meenutusi, Arvi Kaik, 18.11 1938 – 19.11 2001
Suuremad uuendused lehel:
Uus kujundus veebilehel
Lisatud fotod Asta Roos albumist
Lisatud majutuse võimalus Ula külas
Püsti pandud e-pood savitoodete ostmiseks või ka toetuse avaldamiseks
Mõned lisandunud uued postitused
Olgu rahu südames ja hinges. 🤗
Asta Roos albumist
1944 aastal 1. November küüditati Asta pere sõja jalust Kuramaale. Sealt edasi kulges teekond Saksamaale.
Rohkem juttu Astast:
Aino Rand kiri ema Ann Talgile (Tamm)
Ostsime Astaga Sulle kleidiriide, kuid kuidas ta sulle maitseb, seda me ei tea, kuid siiski vanemale inimesele, see nii kui tõsisem ja paksem riie, lase kedagi omale kenasti valmis teha see on villase segu riie maksis midagi üle 30 rubl. meeter. Me saadame sulle siis teinekord valmistegemise raha ka kui sa muidugi ei saa teda lasta teha, see mis ma ennem ostsin see viiruline, mis sul kodus on kasuta seda igapäevaseks. See ikka odavam riie võibolla läheb välja ka siis ta pole midagi ju me neid sitsi kleitisid sul ikka nii palju saame kui Sa neid jõuad ära kiskuda. Kui meie ikka elutervist ja teenistust on. Ma saan nüüd 500 rubla kuus (postkontori raamatupidaja), olen küll tüdinud, ei tahaks enam seda jama näha aga lahti ka ei taheta lasta.
Tee omale jaanipäevaks kenasti valmis, ehk me saame Astaga ka tulla surnuaeda kui seda püha veel peetakse ja autud ehk käivad ikka. Uudist pole siin midagi. Kõik on endine, Asta käib truuvist ikka koolis. Ütles omal tuleval nädalal algavad eksamid, eks kuuleb, kuidas tal läheb.
Elage hästi. Aino
Ann Talk (Tamm) 1892 – 1951 (59 a.) Abikaasa Peeter Talk, lapsed Aino Rand (Talk), Asta Roos (Talk), Artur Talk, Alber Talk, August Talk
Ning ikka kostis ta kõrvu kodu metsade tuttav kohin. Oja kuulis laulu kõlamas kallastel. Veel seisid silma ees lille-punased kanarbikunõmmed pruunide pedajatega ja selged järved hämarate metsade sügavuses.
Liikudes tuledest säravatel tänavatel kui tuhanded kirjud laternad mere kaldal kiirgasid ning teravad mäeharjad kauguses magasid, tundis ta kasvavat igatsust kodu vaiksete järvede järgi ja soovis tagasi sinna, kus tähtede kahvatul säral helgivad lumised hanged. Ehk päikeseküllasel päevil, kui kuldne valgus mägestik-jäine sinistel lainetel ja hallidel kaljudel mängles ning aedades valged lilled lõhnasid. Tulid meelde kodused suvepäevad, mil põldudel lainetab valminud vili ja kuum rannaliiv päikesest õhetab.
Sinna igatses ta tagasi. Ta nägi uuesti valget talve, hõbehärmas puid soos, roostesegastel laugastel ning virmaliste mängu tähisel taeval. Nägi õhtupäikest kustuvat külmalt ja vaikselt, joonistades valgele väljale siniseid varje. Nägi, kuidas üksik hobune sõitis läbi tuhkja lume ja kadus hämarate metsade suunas. Nägi jälle kirjut sügist, veripunaseid haabu värisemas tuulepuhanguil ning halli udu laiutamas ääreta soode kohal. Kuulis langevate lehtede kohinat vaiksel metsateel ja merd kohisevat raskelt ja sügavalt nagu magava hiiglase summutatud norskeid. Siis liugles halli taeva all rida valgeid luiki, kes viisid endaga kaasa su mõtted…
Üle linna vajusid hämarad varjud ning teravad mäeharjad kadusid sinavasse uttu. Kuskil oli kirju sügis ning kodumetsade tuttav laul.
Allikas: Asta Roos (Talk) dokumentide hulgast. Kirjutisi Rootsist.
1944 a sügisel viisid Saksa väed sõja eest vägivaldselt Poola ja Saksa laagritesse ligikaudu 3000 Sõrve poolsaare elanikku. Neist hukkus võõrsil nälja, haiguste ja sõjategevuse tõttu kolmanik. Asta Talk oli 15 aastane, kui tema, õde, isa ning ema ära viidi. Tänaseks elab endise Torgu valla koosseisus ca 270-300 inimest. Sõrve ei taastunud enam kunagi üheks tihedamalt asustatud paigaks Eestimaal. Mahalugemine toimub Asta kirjutistest. Asta Roos (Talk) 24.01.1929 – 28.11.2015
Asta Roos (Talk) rahvariietes
Alustan talu kohtade uurimist ühe kadunud talu taasavastamisega. Seitsmel korral mai kuu jooksul tegin Ula külas asuvale Sauniidi talu kohale detektori ekspeditsioone.
Sauniidi talu koht Ula külas on tekkinud 19.saj. keskel või lõpu poole. Esimest korda on talukoht kaardile märgitud 1903a. Talu peamine hoone on rehielamu tüüpi 20-24m pikkune ehitis, mille lauda poolne ots jääb loe ilmakaarde. Kagu pool kambrite ja rehe all on selgesti eristatav reheahju ja korstna koht. Majast on säilinud vaid vundamendi kontuur. Kogu puidu osa on minema tassitud, ära põlenud või lihtsalt ära mädanenud. Palkidest, sarikatest, katusematerjalist jms puidu osast enam märki pole.
Uurimise käigus leitud esemed viitavad, et elu toimus peamiselt 1880-1944 aastatel ning peale sõda majapidamist enam ei kasutatud. Sauniidi talukompleksi kuuluvad rehielamu, ait, saun, kelder.
Raske on tuvastada, kes olid algsed Sauniidi talu koha rajajad. Silver Oderi sõnul elasid seal sõja ajal juba eakad inimesed, kes ilmselt hukkusid küüditamise käigus. Peremees on olnud meremees. Ester Rand sõnul elas Sauniidis Ooniidi Mardi (Mart Lao) õde Eev ja tal oli poeg. Eev on maetud Jämaja surnuaeda. Ula küla talude (enne 1940) nimekirja järgi on ära mainitud Soundi (Sauniidi) Preedik ning talu suuruse järgi märgitud see kui väiksem talu.
Külarahva sõnul viimane hävinud hoone oli kelder, kui see demineerimistööde käigus õhku lasti.
2009a avaldatakse Maa-ameti enampakkumisteated Oma Saares, mille käigus läheb Sauniidi kinnistu rootslase kätte, kelle vanemad on Usiniidi talust pärit.
Sauniidi kinnistul asub maakaardilt selgesti eristuv põld, mida mina nimetan “ninaga põlluks”. Põld on ümbritsetud suurte kividega ning on olnud juba sajandeid sama kujuga.
Täna hakkab põld tasakesi võsastuma. Nüüd jagan mõned pildid Sauniidi taluõue leidudest, mis kadunud hingedest maha jäid. Märkimisväärsed leiud on aida otsa unustatud väiksema purjelaeva ankur, aida sisse jäänud hõbedast väike uur, hülge oda.
Sauniidi otsingute ekspeditsiooni kohta saab veel täpsemat infot Muinsuskaitsele esitatud aruannetest. Võibolla satub seda lehekülge lugema kunagi oma juuri taga otsiv sugulane, kelle vanemad või lähisugulased on Sauniidist pärit. Eks aeg näitab.
Järgmine talu uurimise artikkel räägib juba teisest paigast ja teistest inimestest.